#Rägapart

[motioncollector]

DCN Pick: TOMMY CASH - X-RAY (Official Video)

NEW ALBUM “¥€$” 30.11.18 STREAM THE SONG: http://platoon.lnk.to/x-ray https://www.instagram.com/tommycashworld/?hl=en Song produced by Danny L. Harle Directed by Tommy Cash & Anna-Lisa Himma Produced by Anna-Lisa Himma & Tommy Cash Written by Tommy Cash Cinematographer: CJ Kask Executive Producer: Marta Vaarik 1st AD: Adele-Kristelle Lehtorg Production design: Anna-Lisa Himma & Tommy Cash Art direction and Styling: Anna-Lisa Himma Edited by Tommy Cash and Sven Erik Mändmaa VFX Denis Strahhov Colorist: Mathieu Caplanne Assistant colorist: Johanna Dalmede, Maxime Mourey 1AC: Kaarel Tiidus, Freddy-Alder Saunanen Gaffer Andrus Ilp Lighting team: Sven Erik Mändmaa, Janis Kokk Casting manager: Heili Brigitta Velbri Key Make-up Artist: Nele Pandis Make Up assistants: Eleri Haidma, Sandra Mäesepp, Laura-Liisa Lõhmus Costume/ Set assistant: Emma Tilk Set Assistant: Alex Troitsky Aerokaadrid: Skyline Media, piloot- Rain Nirgi Clothes: Maison Margiela, Neith Nyer, Sankuanz, Cottweiler, Alex Mullins, Paolina Russo, Léo, Gamut Food Sculpture: Helen Sirp Mandala Artist: Jonathan Castro Artwork in the Great Hall: Enn Põldroos Yoga Space: “Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester”, Kumu Art Museum Big thanks to: Iconoclast, Marili Jõgi, Autrement PR, Agency Eleven, The Store X Soho House Berlin, Ritual Projects, Skyline Media, Borealis, IPR London, Highvoltage, Kristian Aller (octa centrum), Kati Ilves, KUMU, Mihhail Kõlvart, Leo Lõokene, Vilen Künnapu, Kristian Aller, Enn Põldroos, Linnahall, Kaarel Kurismaa näitus Kollase valguse orkester Kumu Kunstimuuseum, Urmas Sõõrumaa, Shi Shi, Kristalli Maailm, Widescreen, Kopli Couture, Location Unit, Eesti Draamateater, H&M Cast: Tommy Cash A. G. Cook Sasha Trautvein IraSuperMax Aurora Yoga Studio (Irma Castro, Triinu Jõhve, Ingmar Ploom, Risto) Andra Aus Jana Bojarova Britta Liisa Brutus Daniel Irina Evseeva Ellen Funkner Henry Markus Gregory Priidik Hallas Ragnar Halmann Kristiina Heinmets Kelly Hunt Agnes Ihoma Ave Irval Mia Jaansoo Andrea Jagur Andrei Jakovlev Ronja Jürjens Birgit Kaleva Ingigerd Katherine Koppa Maris Kortel Vladislav Kruzo Lidia Kukanova Birgit Käsper Annika Kääramees Emma Lauk Eliisa Lehtpuu Age Linkmann Liisbet Loik Kertu Lorents Carola Madis Elina Masing Evelyn Matsin Mehis Meos Jan Kristian Mõtsnik Ian Simon Märjama Laura Nuka Heiko Paju Dominika Pankova Ole Parmas Maksim Persidski Anna Purro Peeter Raudsepp Arolin Raudva Mattias Reinula Piret Roosileht Heli Rägapart-Trilljärv Filipp Shubin Kati Siilbek Kristina Sikk Juli Sokolov Liisi Sõrmus Markus Tiitus David Tilk Tairi Tuulik Maarja Tõnisson Dana Lorên Vaher Roberta Vaino Herman Varik Listette-Marie Viilup Iiris Viirpalu Caius Vimberg Alex Vodennikov Mart Vugt Grete-Marie Võrro Marina Vysotskaia

[sireliteaegu]

Pimedik Pedja kärestikul- Aleksander Suuman (1968-1971)

“Me tegelikult läksime nepijahti,

vennas, mina ja Bibi.

Vend tundis teed ja kõndis ees

ja noorik hoidis minu ligi.

Me tegelikult läksime nepijahti,

polnud plaanitud midagi muud.

Päevlikul laskuda oli jäänud

süld ja paar küünarpuud.

Kuskil võsa ääres võtsime kohad sisse

kesk puhkevaid kullerkuppe.

Sääsed sõid ahnelt me käsi ja kaelu

ja Bibil olid sääred täis kuppe.

Veel veidi me suitsu tegime siis

ja ajasime tavakohast juttu.

See jutt oli tõepoolest udujutt,

sest kaelani mattusime utu.

Ega nepp Eeestist ära lendagi,

kui saabunud kõle sügis.

Ta aegsasti kulu all koha leiab

nokkapidi maakera üldis.

Ja tuiskavad lumed tal üle selja.

Ei tema keltsa sees koole.

Ärkab, magu täis maamagusat,

nii aprilli lõpu poole.

Eks Avanduse mõisahärragi

kord neppe lasknud siinkandis.

Pole koju viinud. Seda imenud vaid,

mis olnud neil tagumendis.

Nii lugu katkes, sest kusagil

nagu hakkasid krooksuma konnud.

See taevast kostis. Vend ütles: “Näe,

seal leppade ladvul ju on nad.”

Üks ees, teine taga. Nagu paelte otsas

oleksid neid mängitanud keegi.

Siis eemaldusid. Ma mütsi viskasin.

Aga ei aidanud seegi.

Nii videvik jõudis ja mitu korda

veel nägime tumedaid täppe.

Kuid ükski ei kaardunud üle pea

ja nii me ei saanudki neppe.

Midagi hoopis muud me saime

veel enne kui mustus valgus.

Kui segi läks vaimne ja kehalik ilm,

kui meelest läks õhtu algus.

Siit kaugel ei olnud Pedja käär,

kus kohinal langes vesi.

Ja juhtus nii, et tahtsime näha

seda kohinat kolmekesi.

All ehapaiste me läksime

mööda põõsastikku ja luhta.

Mätas-oinaspeadele kukkudes

peagi jõudsime õigesse kohta.

Kuis tuhmvalgelt keerles seal kärestik.

Kuusik põgenes pimedikku.

Kõrge kivise kalda peal vaikides

me seisime lähestikku.

Ja kõigil meenus sedamaid,

mida see paik siin peitis:

üks tüdruk umbes saja aasta eest

siia oma lapse heitis.

Ja just nagu oleks arvatud,

et me seda lugu ei teagi,

hullavaist voogudest välja vaatas

kamalasuurune peagi.

Võpatasin, sest kangastus

pilt ammusest teost julmast.

Ka naine mu käevangus värises.

Kui see võis olla ka külmast.

Olin kuulnud küll, et siin kummitab.

Ei uskunud neid jutte ja kuulde.

Kas ilmsi kõik sünnib või unenäos?

Tahtmatult hambad lõin huulde.

Oh hällilaule, mis kaikunud siin,

ja imiku naerukilkeid

ja sokkude mängumökitust

kui sajatusi ja pilkeid.

Ja inimtaoline vesipäkski

siin tantsinud, vikerkaar kätes.

Siin kaart ringi-raginal koolutanud

vanades remmelgates.

Teab mispärast maasikaõisi küll

veel märkasin ümber jalge.

Tundus, kummsaabastes tammusin

üle kellegi palge.

Sest lummusest lõpuks päästis meid

venna sosin: “Saarmas, kurat...”

Ega minagi enam hellitanud,

kaheraudsest käis kärat-põrat”

Ülepeakaela kargasin jõkke siis.

Sain looma ilusti kätte.

Ta koon jooksis korraga verd ja vett.

Uhkelt viisin ta Bibi ette.

Tema laskus põlivili. Lnagesid

üle surnud tõpra ta juuksed.

Läbi pimeduse ja mühina

äkki hakkasid kostma ta nuuksed,

mis kummuli vajudes kasvasid

meeleheitlikuks nutuks.

Ma, ähmi täis ja vööni märg,

tegin järge selliseks juutuks:

Kullake, mis sa tühja nüüd

sa halad taga seda lohet.

Ta hauge ja ahvenaid hävitanud

üheksa vankrivahet.

Olgu rägapart või pirtsakapoeg,

igaüks on tema ohver.

Kui need raisatud hinged koju viiks,

jääks kitsaks ait ja sahver.

Siis tõusis ta, lausus: “Ometi

saan talveks mantlile naha,

et töin tuli suurest õnnest”... ja

surmtõsiselt vaatas maha,

kätele varisenud rätikuga

pelglikult pühkides palet.

Meist igaüks midagi häbenes.

Ja hea oli uskuda valet.

Me ära läksime. Kärestik

jäi mühama keset metsa.

Ja mähkis meid endasse kevadöö.

Ei olnud tal äärt ega otsa.

(Sven)

[salakavald]

Pimedik Pedja kärestikul- Aleksander Suuman (1968-1971)

“Me tegelikult läksime nepijahti,

vennas, mina ja Bibi.

Vend tundis teed ja kõndis ees

ja noorik hoidis minu ligi.

Me tegelikult läksime nepijahti,

polnud plaanitud midagi muud.

Päevlikul laskuda oli jäänud

süld ja paar küünarpuud.

Kuskil võsa ääres võtsime kohad sisse

kesk puhkevaid kullerkuppe.

Sääsed sõid ahnelt me käsi ja kaelu

ja Bibil olid sääred täis kuppe.

Veel veidi me suitsu tegime siis

ja ajasime tavakohast juttu.

See jutt oli tõepoolest udujutt,

sest kaelani mattusime utu.

Ega nepp Eeestist ära lendagi,

kui saabunud kõle sügis.

Ta aegsasti kulu all koha leiab

nokkapidi maakera üldis.

Ja tuiskavad lumed tal üle selja.

Ei tema keltsa sees koole.

Ärkab, magu täis maamagusat,

nii aprilli lõpu poole.

Eks Avanduse mõisahärragi

kord neppe lasknud siinkandis.

Pole koju viinud. Seda imenud vaid,

mis olnud neil tagumendis.

Nii lugu katkes, sest kusagil

nagu hakkasid krooksuma konnud.

See taevast kostis. Vend ütles: “Näe,

seal leppade ladvul ju on nad.”

Üks ees, teine taga. Nagu paelte otsas

oleksid neid mängitanud keegi.

Siis eemaldusid. Ma mütsi viskasin.

Aga ei aidanud seegi.

Nii videvik jõudis ja mitu korda

veel nägime tumedaid täppe.

Kuid ükski ei kaardunud üle pea

ja nii me ei saanudki neppe.

Midagi hoopis muud me saime

veel enne kui mustus valgus.

Kui segi läks vaimne ja kehalik ilm,

kui meelest läks õhtu algus.

Siit kaugel ei olnud Pedja käär,

kus kohinal langes vesi.

Ja juhtus nii, et tahtsime näha

seda kohinat kolmekesi.

All ehapaiste me läksime

mööda põõsastikku ja luhta.

Mätas-oinaspeadele kukkudes

peagi jõudsime õigesse kohta.

Kuis tuhmvalgelt keerles seal kärestik.

Kuusik põgenes pimedikku.

Kõrge kivise kalda peal vaikides

me seisime lähestikku.

Ja kõigil meenus sedamaid,

mida see paik siin peitis:

üks tüdruk umbes saja aasta eest

siia oma lapse heitis.

Ja just nagu oleks arvatud,

et me seda lugu ei teagi,

hullavaist voogudest välja vaatas kamalasuurune peagi.

Võpatasin, sest kangastus

pilt ammusest teost julmast.

Ka naine mu käevangus värises.

Kui see võis olla ka külmast.

Olin kuulnud küll, et siin kummitab.

Ei uskunud neid jutte ja kuulde.

Kas ilmsi kõik sünnib või unenäos?

Tahtmatult hambad lõin huulde.

Oh hällilaule, mis kaikunud siin,

ja imiku naerukilkeid

ja sokkude mängumökitust

kui sajatusi ja pilkeid.

Ja inimtaoline vesipäkski

siin tantsinud, vikerkaar kätes.

Siin kaart ringi-raginal koolutanud

vanades remmelgates.

Teab mispärast maasikaõisi küll

veel märkasin ümber jalge.

Tundus, kummsaabastes tammusin

üle kellegi palge.

Sest lummusest lõpuks päästis meid

venna sosin: “Saarmas, kurat...”

Ega minagi enam hellitanud,

kaheraudsest käis kärat-põrat”

Ülepeakaela kargasin jõkke siis.

Sain looma ilusti kätte.

Ta koon jooksis korraga verd ja vett.

Uhkelt viisin ta Bibi ette.

Tema laskus põlivili. Lnagesid

üle surnud tõpra ta juuksed.

Läbi pimeduse ja mühina

äkki hakkasid kostma ta nuuksed,

mis kummuli vajudes kasvasid

meeleheitlikuks nutuks.

Ma, ähmi täis ja vööni märg,

tegin järge selliseks juutuks:

Kullake, mis sa tühja nüüd

sa halad taga seda lohet.

Ta hauge ja ahvenaid hävitanud

üheksa vankrivahet.

Olgu rägapart või pirtsakapoeg,

igaüks on tema ohver.

Kui need raisatud hinged koju viiks,

jääks kitsaks ait ja sahver.

Siis tõusis ta, lausus: “Ometi

saan talveks mantlile naha,

et töin tuli suurest õnnest”... ja

surmtõsiselt vaatas maha,

kätele varisenud rätikuga

pelglikult pühkides palet.

Meist igaüks midagi häbenes.

Ja hea oli uskuda valet.

Me ära läksime. Kärestik

jäi mühama keset metsa.

Ja mähkis meid endasse kevadöö.

Ei olnud tal äärt ega otsa.